Kuidas poliitika devalveerib kodaniku õigused
Eesti vabariigi põhiseaduse §12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Ometi just need poliitilised veendumused saavad takistuseks mõnelgi pool. Alles eile, kui lugesin ajalehte Pealinn, valdas mind hämming, kuidas Tallinna abilinnapea nõunik Siret Kotka nimetab kodanikualgatust „Maha Tallinna TV – raha lasteaedadele“ poliitiliseks juba ainuüksi seepärast, et tuhandete allkirja andnute hulgas on järgmised nimed: Andrus Ansip, Paul-Erik Rummo, Anna-Greta Tsahkna, Madis Kübar, Liisa Pakosta, Barbi Pilvre, Kadi Viik, Marek Strandberg ja Selle Luik. Neist loetletuist nt Selle Luik ja Kadi Viik ei kuulu ka ühtegi erakonda.
Mille alusel me neid nn tavakodanikest kehvemaks peame? Mille alusel me ütleme, et kui nad teiste hulgas oma allkirja andes kodanikukohust täidavad, on kogu ettevõtmine kallutatud ja vale? Kas poliitik olles või vaateid omades pole õigust omada südametunnistust, õiglast meelt või olla murelik lapsevanem? Kas me keelame need ära ja mille alusel me need ära keelame?
Ma olen tähele pannud, et Eestis kehtib kirjutamata seadus, et kui sa oled erakonna liige, siis sa oled ühe või teise jõu jaoks automaatselt kahtlane. Konkureeriv erakond nimetab sind parteiliseks käepikenduseks, apoliitilised kodanikud piidlevad sind altkulmu, kahtlustades, kas esindad ikka iseennast ja oma kodanikutahet või on sulle kätte antud parteilised suunised. Et kuulud mõne erakonna nimekirja ja oled samal ajal päriselt aktiivne tubli kodanik – need kaks asja justkui välistaksid teineteist.
Ma usun, et siin tuleks peeglisse vaadata praegustel võimulolevatel poliitikutel ja ka juba ametist lahkunutel. Mõisted „erakond“ ja „poliitik“ ei oma enam ammu positiivset sisu. Need on märgid, mis saad endale külge. Olukorda on ometi võimalik muuta, kui muudavad iseend rahva valitud võimukandjad, tõestades, et töö, mida nad ära teevad, teenib tõepoolest rahva huve ja mitte nende endi omi. Usaldus tuleks uuesti ära teenida. Ebapopulaarsed otsused tuleks rahvale ära põhjendada. Oma prioriteedid tuleks ümber vaadata.
Me ootame, et meil oleks tugev kodanikuühiskond, kuid sellele on seatud kammitsad. Olgu selleks siis kodanikualgatuste kritiseerimine, usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine või kodanike endi hirm murekohad välja tuua. Kui me ei räägi asjadest nagu nad on, siis võime kindlad olla, et midagi ei muutu. Olukord, kus partei on kõiges esikohal ning sellele ootusele vastamata võib oodata tagakiusamine, on lubamatu. Kodanik on see, kes peab olema esikohal. Kõrgeima riigivõimu kandja on Eesti vabariigi põhiseaduse kohaselt ikkagi rahvas.
Brit Kerbo
Kirjutaja on poja ema, erakonna IRL lihtliige ja panustab samal ajal aktiivselt kodanikuühiskonna arendamisse. Parteiline kuuluvus ei pea välistama kodanike huvide eest seismist. (Ometi esitasin oma lahkumisavalduse erakonnast 6. aprillil 2011.)
Avaldatud ajakirjanduses:
http://www.epl.ee/artikkel/595798 (Eesti Päevaleht, 07.04.2011);
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/poliitika-soidab-kodanike-oigustest-ule.d?id=43503431&l=fplead (Delfi Rahva Hääl, 07.04.2011)
Ometi just need poliitilised veendumused saavad takistuseks mõnelgi pool. Alles eile, kui lugesin ajalehte Pealinn, valdas mind hämming, kuidas Tallinna abilinnapea nõunik Siret Kotka nimetab kodanikualgatust „Maha Tallinna TV – raha lasteaedadele“ poliitiliseks juba ainuüksi seepärast, et tuhandete allkirja andnute hulgas on järgmised nimed: Andrus Ansip, Paul-Erik Rummo, Anna-Greta Tsahkna, Madis Kübar, Liisa Pakosta, Barbi Pilvre, Kadi Viik, Marek Strandberg ja Selle Luik. Neist loetletuist nt Selle Luik ja Kadi Viik ei kuulu ka ühtegi erakonda.
Mille alusel me neid nn tavakodanikest kehvemaks peame? Mille alusel me ütleme, et kui nad teiste hulgas oma allkirja andes kodanikukohust täidavad, on kogu ettevõtmine kallutatud ja vale? Kas poliitik olles või vaateid omades pole õigust omada südametunnistust, õiglast meelt või olla murelik lapsevanem? Kas me keelame need ära ja mille alusel me need ära keelame?
Ma olen tähele pannud, et Eestis kehtib kirjutamata seadus, et kui sa oled erakonna liige, siis sa oled ühe või teise jõu jaoks automaatselt kahtlane. Konkureeriv erakond nimetab sind parteiliseks käepikenduseks, apoliitilised kodanikud piidlevad sind altkulmu, kahtlustades, kas esindad ikka iseennast ja oma kodanikutahet või on sulle kätte antud parteilised suunised. Et kuulud mõne erakonna nimekirja ja oled samal ajal päriselt aktiivne tubli kodanik – need kaks asja justkui välistaksid teineteist.
Ma usun, et siin tuleks peeglisse vaadata praegustel võimulolevatel poliitikutel ja ka juba ametist lahkunutel. Mõisted „erakond“ ja „poliitik“ ei oma enam ammu positiivset sisu. Need on märgid, mis saad endale külge. Olukorda on ometi võimalik muuta, kui muudavad iseend rahva valitud võimukandjad, tõestades, et töö, mida nad ära teevad, teenib tõepoolest rahva huve ja mitte nende endi omi. Usaldus tuleks uuesti ära teenida. Ebapopulaarsed otsused tuleks rahvale ära põhjendada. Oma prioriteedid tuleks ümber vaadata.
Me ootame, et meil oleks tugev kodanikuühiskond, kuid sellele on seatud kammitsad. Olgu selleks siis kodanikualgatuste kritiseerimine, usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine või kodanike endi hirm murekohad välja tuua. Kui me ei räägi asjadest nagu nad on, siis võime kindlad olla, et midagi ei muutu. Olukord, kus partei on kõiges esikohal ning sellele ootusele vastamata võib oodata tagakiusamine, on lubamatu. Kodanik on see, kes peab olema esikohal. Kõrgeima riigivõimu kandja on Eesti vabariigi põhiseaduse kohaselt ikkagi rahvas.
Brit Kerbo
Kirjutaja on poja ema, erakonna IRL lihtliige ja panustab samal ajal aktiivselt kodanikuühiskonna arendamisse. Parteiline kuuluvus ei pea välistama kodanike huvide eest seismist. (Ometi esitasin oma lahkumisavalduse erakonnast 6. aprillil 2011.)
Avaldatud ajakirjanduses:
http://www.epl.ee/artikkel/595798 (Eesti Päevaleht, 07.04.2011);
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/poliitika-soidab-kodanike-oigustest-ule.d?id=43503431&l=fplead (Delfi Rahva Hääl, 07.04.2011)
Eks ta nii olegi jah. Võib-olla on tegemist sellega, et poliitik kui selline on nende lõputute JOKKõidega kaotanud rahva usku. Inimene, kes pooldab üht või teist parteid on a priori mingite konkreetsete "saamade" peale väljas. Ja kui midagit tehakse, siis rahvas kohe kahtlustab, et mängus on midagi enamat kui hea tahe ja puhas patriotism. Me oleme: a)liiga kaua kogenud ebaausat poliitikat b) iseenesest hästi( kui mitte liiga) kriitiline rahvas ja c) oleme lihtsalt ise laisad ja algatusvõimetud.
VastaKustutaSee viimane on minu meelest kõige hirmsam. Kui inimesed iga päev elavad oma frustratsiooni välja õhtuti oma köögis poliitikuid ja naabreid kirudes, ja hommikul, rõõsade ja roosade nägudega viisakalt naeratavad kirutud naabritele. Kui kodanikud neelavad ikka ja jälle alla seda solki, mida riigivõimude poolt ühe või teise otsuse näol pakutakse. Juba imik teab, et kui sulle üks või teine toit ei maitse, tuleb see välja sülitada! Aga meie kaaskodanikud ei tea. Nii pahaselt imestavad nad, miks neile järjekordselt seda vastiku mekkiga kuldset lusikat nina alla surutakse...
Tahaks uskuda väidet, et kunagi ei saa olla liiga hilja. Ja et alles nüüd algatatud kodanikuüritus suudab tõesti panna inimesi mõtlema. Nii võimul seisvaid poliitikuid, et nad peaksid arvestama rahvaga kui oma tööandjaga... Kui lihtrahvast, et nad lõpuks julgeksid väljendada oma arvamust ning nõuda oma õigusi... Lõpptulemuseni, kui Eesti poliitika muutub läbipaistvamaks ja inimõbralikuks. Et sõna "poliitiline" kaotaks lõpuks oma alateadliku halvustava varjundi lihtrahva seas.
Anna andeks, kole pikaks läks. Väga hea tekst lihtsalt, läks otse südamesse! Aitähh :)